Viivi Luik

Viivi Luik sündis 6. novembril 1946 Viljandimaal Tänassilmas, Võrtsjärve lähedal. Tema isa oli rändelektrik, ema töötas kolhoosis; üksikut tüdrukut aitas kasvatada vanaema. Laps oli iseseisev ja fantaasiarikas, õppis kolmeaastaselt veerima ning luges edaspidi kõike, mis kodust, naabertaludest, koolist või külaraamatukogust kätte sai. Ühtlasi püüdis ta ka ise kirjutada ja tundis varaküpsena igavust alg- ning põhikoolis Ristil (1954-1959), Kalmetul (1959-1963) ja Viljandis (1962). Aastatel 1965-1967 õppis tärkav luuletaja Tallinna kaugõppekeskkoolis, töötades kooli kõrvalt raamatukoguhoidja ja arhivaarina.

Viivi Luige esimene luuletus ilmus Viljandi rajoonilehes "Tee Kommunismile" 1962. aastal. Aasta hiljem võitis ta Pioneeri kirjandusvõistlusel esimese auhinna, kuid enne seda külastasid teda toimetajad – veendumaks, et luuletused ei olnud täiskasvanu saadetud. Alates debüüdist Loomingus 1964. aastal on tal ilmunud kümme luulekogu (esimene neist 1965), mitu valikkogu, kolm romaani, esseesid, lasteraamatuid ning kolm draamateost.  Aastast 1967 on Viivi Luik tegutsenud vabakutselise kirjanikuna, alates 1970 on ta ka Eesti Kirjanike Liidu liige.

Läbi aegade on Viivi Luike pärjatud mitmete auhindadega - luulekogud „Põliskevad“ ja „Rängast rõõmust“, lastele suunatud „Leopoldi-lood“ ning romaan „Seitsmes rahukevad“ auhinnati Juhan Smuuli nimelise kirjanduse aastapreemiaga 1976, 1977, 1983 ja 1986. Tammsaare-nimeline kolhoos tunnustas luuletajat omanimelise preemiaga 1986. Ühtlasi on ta kuulutatud Eesti NSV teeneliseks kirjanikuks, 1987 määrati talle Eesti NSV riiklik preemia. 1988. aastal, taasiseseisvuva Eesti künnisel, kuulutati kirjanik eesti hinnatuma luuletunnustuse – Juhan Liivi auhinna laureaadiks. Samuti on Viivi Luik olnud Eesti Vabariigi Kultuuripreemia laureaat aastal 1992. 1995 omistati talle Soome Lõvi Rüütelkonna komandörimärk (Suomen Leijonan komentajamerkki) ja 2000. aastal Eesti Valgetähe 3. klassi teenetemärk.

 — Materjal koostatud Arne Merilai järelsõna põhjal Viivi Luige luulekogule "Kogutud luuletused 1962-1997" (a. 2006).

"Ainus, mis inimest kunstiteoses puudutab, on see, kui ta tajub, et keegi teine on tundnud tema oma salajasi tundeid ja mõtelnud tema oma salajasi mõtteid. See annab tuge ja teeb õnnelikuks, kuna seda kogedes sa avastad, et sa pole maailmas üksi. Oled seotud kõigi inimestega. Kui keegi minu raamatut lugedes mulle ütleb, et see on teinud teda õnnelikuks, siis tunnen mina omakorda, et ma pole maailmas üksi ja olen seotud kõigi inimestega."
— Eesti Naine, märts 2011