Intervjuu

Viivi Luik       Elo Viiding
Ei leia. Kunstis pole sel mingit tähtsust, mis soost on teose autor. Teatavasti on igas inimeses nii mehelik kui ka naiselik pool.   Kas Te naisena leiate, et kirjutate teistsugust luulet kui sama ajastu mehed? Kui jah, siis mille poolest?   Selle poolest, et ma ei kirjuta nagu mehed, kuidas ma purjus peaga naistega kõrtsis aega veetsin, muu osas ehk erinevusi pole. On väga tundlikke meesluuletajaid, mina naisena olen nii mõnestki kirjutavast mehest vahedam ja kiretum.
Kui Elo Viiding oli saanud valmis oma esimese luulekogu, siis lugesin käsikirja ja soovitasin seda avaldamiseks kirjastusele „Tuum“. Hilisemad isiklikud kokkupuuted on olnud põgusad.   Milline on Teie kokkupuude (teise käsitletava kirjaniku) ja tema loominguga?   Viivi Luige luule ja proosaga puutusin esimest korda kokku kaheksakümnendatel aastatel, kui olin viiendas klassis.  Lugesin siis tema romaani "Seitsmes rahukevad", samuti tema luulekogusid, ja siis tema looming meeldis mulle.
Jah, on. Eesti lähiajaloo kogemus on unikaalne. Sedasama kogemust poleks saanud mitte kusagil mujal kui Eesti lähiajaloo sees elades. Nii nagu ma elasingi.   Kas Eesti lähiajaloo erinevad perioodid on mõjutanud Teie loomingut?   Eesti lähiajalugu on mind mõjutanud niipalju, kui olen teatud ajal koolis käinud (kirjutanud kooli teemal nii luulet kui proosat), ja olen püüdnud oma loomingus mõtestada seda, kuidas see aeg mind on mõjutanud. Vahel olen mõelnud, et võiks olla inspireeriv kirjutada näiteks luulekogu mõne ajaloolise, vastuoksliku ja huvitava inimese silme läbi - püüda väljendada luules seda, mida ta on omas ajas mõelnud ja tundnud. Kuid suuremalt jaolt on mind mõjutanud mu isiklikud hetked teatud ajalõikel, mis on jäänud eriti eredalt meelde.
Jah. Sest minu tekstid on kirjutatud eesti keeles.   Kas eestlaseks olemine on Teie loomingus olulist rolli mänginud?   Mitte eriti, ehkki olen oma teises luulekogus "Laeka lähedus" (Tuum, 1993) kirjutanud mõned luulevormis monoloogid (osalt iroonilised) väliseestlase silme läbi, kes on pärast pikki aastaid vabasse Eestisse sattunud. Ent kui olen osalenud festivalidel ja kirjanduskonverentsidel Euroopas ja Põhjamaades, siis olen tundnud küll, et esindan Eestit, ning eesti keeles kirjutamine ja mõtlemine on mulle sel hetkel, teisel maal, korraga oluline.
Luule ja kirjandus on niisama etteäraarvamatu nagu inimenegi. Inimene valmistab alati üllatusi. Niisamuti nagu tulevik. See, mida arvatakse, jääb tavaliselt tulemata ja tuleb hoopis midagi muud. Midagi, mida ei oodatud. Eks nii ole ka tuleviku kirjandusega.   Milliseks peate luule ja kirjanduse rolli tuleviku Eestis? Kuidas on see muutunud võrreldes tänapäevaga?   Tuleviku kohta mul nägemus puudub, tõenäoliselt on kirjandus igal pool ja see, mida praegu kirjanduseks ei peeta, võib olla juba n-ö ametlikult kirjanduse osa, tänu erinevate meediumide arengule. Massikirjandus levib, kultuuritase ja lugemus tõenäoliselt ei tõuse, vaid langeb, noored inimesed ei pruugi enam teada neid kirjanikke (eriti klassikuid), keda nende vanemad teadsid, kui nad ei võta selleks just süvendatud kirjanduse erikursust. Kirjanduslik tekst, mis pole massikirjandus ja millel on kunstilised taotlused, võib muutuda üha marginaalsemaks, üksikute veidrike personaalseks hobiks. Allteksti ei suudeta lugeda, iroonia kaob - seda ei osata lahti muukida, kunstitaju lameneb. Väheneb inimeste võime fantaseerida, soov tavamõtlemisest erineda või seda eirata. Kuid need on vaid ennustused, ja tõenäoliselt on igal ajal ennustatud, et asi muutub hullemaks.
Inimese etteäraarvamatus. Aeg.   Milline teema pakub Teile kõige rohkem inspiratsiooni / on kõige hingelähedasem?   Mulle pakub inspiratsiooni kõik, mida ma näen enda ümber - inimesed ja suhted, see, mis peitub tavasuhtluse kattekihi all, võimumängud, ühiskondlik ja sotsiaalne kontroll inimeste üle, pealiskaudsused, näivused, valed - mul on kirg neid paljastada ja nende üle arutleda.

Intervjuu küsimused koostasid lehe autorid ning need esitati intervjueeritavatele e-posti teel 2012. aasta algul.