Elo Viiding

Elo Viiding sündis 20. märtsil 1974 Tallinnas. Tema ema on muusikaõpetaja Riina Viiding, tuntud filminäitleja Kaljo Kiisa tütar. Isa aga oli poeet ja näitleja Juhan Viiding, luuletaja ning Arbujate liikme Paul Viidingu poeg.

Hariduse omandas tulevane kirjanik hoopis muusika- ja teatrialal – 1989. aastal lõpetas ta Tallinna Muusikakeskkooli, 1989-1992 õppis Georg Otsa nimelises Tallinna Muusikakoolis viiuli erialal ning 1992-1994 Tallinna 1. Õhtukeskkoolis. 1999. aastal lõpetas Elo Viiding Eesti Humanitaarinstituudi teatri erialal.

1990. aastal debüteeris ta Elo Vee nime all luulekoguga "Telg". Sama pseudonüümi kasutas ta ka kaht järgmist luulekogu ning oma esimest proosateost avaldades. Oma nime all hakkas luuletaja teoseid avaldama peale oma isa surma aastal 1995.

Alates 1992. aastast on Elo Viiding Eesti Kirjanike Liidu liige ning alates Eesti PEN-klubi taasasutamisest 2010. aastal valitud selle juhatuse liikmeks. Poetess on avaldanud ka mitmeid kultuuriarvustusi, esseid ja artikleid, tõlkinud ja toimetanud tarbe- ja reklaamtekste ning tõlkinud luulet soome ja inglise keelest. Viidingu enda teoseid on tõlgitud inglise, saksa, vene, rootsi, soome jt. keeltesse. Aastal 2007 pälvis ta Eesti Kultuurkapitali Kirjanduse Sihtkapitali loomestipendiaadi tiitli ning aastal 2009 andis Ave Alavainu talle naisluuletajate seas edasi antava Betti Alveri käevõru.

Abielus on Viiding kirjandusteadlase ja -kriitiku Jaanus Adamsoniga, kes on avaldanud psühhoanalüütilise kirjandusmõttekogumiku "Läbirääkimised". Lapsi neil pole.

Materjal koostatud Signe Lonksu uurimistöö "Eitus ja jaatus Elo Viidingu luules" põhjal.

"Ma ei kannata ebaõiglust, igasugune ebaõiglus paneb mu kirjutama. Mõnikord hakkavad peas kerima mõned müüdid, muinaslood, mida saab n-ö reaalsesse ellu tuua ja hoopis “ebamuinas-jutulikult” luules esitada. Psühhoanalüütilised kaevumised, mälestused. Ühesõnaga, kogu elu."

Eesti Päevaleht, 8. aprill 2006