Armastuse käsitlus Viivi Luige luulekogu „Pildi sisse minek“ ja Elo Viidingu proosakogu „Püha maama“ põhjal

Armastus on teema, mis on läbi aegade pakkunud inspiratsiooni kõikide kunstivormide loojaile – tegemist on teemaga, mis puudutab igaüht. Oma nüansirikkuses sõltub armastuse täpne olemus konkreetsetest inimestest, selle käsitlus kirjanduses aga autori suhtumisest, kogemustest, empaatiavõimest jpm teguritest – kahtlemata ka ühiskonnas valitsevatest arutsaamadest ja väärtushinnangutest. Ometi näeme Viivi Luige 1973. aastal ilmunud luulekogu „Pildi sisse minek“ Elo Viidingu 35 aastat hiljem ilmunud proosakoguga „Püha maama“ võrreldes, et armastuse käsitlus kahe naiskirjaniku poolt erineb pigem autori isikliku maailmapildi kui ajastu mõjude tõttu.

Kodumaa-armastus ei ole domineerivaks teemaks kummaski analüüsitud teoses. Viivi Luige „Pildi sisse minek“ kätkeb autori luuletusi aastatest 1971-1973 – perioodist, mida Eesti lähiajaloos nimetatakse stagnatsiooniajaks. Teoorias pakkus Nõukogude okupatsiooni all olev Eesti riik oma kirjanikele küllaldaselt inspiratsiooni kirjutamaks isamaa teemal (paguluskirjandus), kuid põhjuseks, miks käsitletavas luulekogus antud teemat ei sisaldunud, on tõenäoliselt tollal kehtestatud range tsensuur. Õrnalt peegeldab Luige luule siiski kaasaja meeleolusid – siinkohal on ehedaks näiteks luuletus „1971“ („Mõnikord maas on veri / ja mõnikord pudelikael. / Kellel on sellega asja. / Igal on oma elu.“).

Ehkki Elo Viiding on sündinud 1974. aastal ja seetõttu üles kasvanud NSV Liitu kuuluvas Eestis, on proosakogu „Püha Maama“ ilmunud 2008. aastal, kui pea paarikümneaastane taasiseseisvunud Eesti Vabariik õitses nii majanduslikult kui ka kultuuriliselt. Seega on loomulik, et antud teost ei läbi valuline isamaa-armastuse noot – see-eest sisaldab see hulgaliselt kriitikat kaasaegse Eesti ühiskonna ning mineviku poolt liigselt mõjutatud maailmapildi pihta. Romantilise armastuse käsitlemisel keskenduvad nii Luik kui ka Viiding pigem selle traagilisemale poolele. V. Luik rõhutab kergelt saatuslikul toonil armastuse kaduvuse paratamatust – kiiresti muutuvate emotsioonide, tunnete ning väärtushinnangute keskel võidakse välja naerda sõnad, mida kord tõsiselt mõeldi („kes üldse usub kui räägin: / kord tuld ja nartsisse sadas / sinu noorest tõsisest suust“, lk 27) ja naudingute keerises kumab pidevalt teadmine, et miski pole igavene („suudled, aimates klaasi ja terast. / Ja, kuulatan kauget ohtu.“, lk 27).

Erinevalt E. Viidingust ei jäta Luik tähelepanuta ka tõelisi tundeid, äsjatärganud armastuse pimestavat ilu ning nooruse naiivsust („sest tookord sa olid nii noor / et ma heitsin su näole suuli / nagu oleks see mõõgatera, / mis pühitseb nukraid huuli“, lk 16). Armunu on haavatav, valmis oma täiuslikuna näiva armastusobjekti heaks lõputult ohverdama („vaata kui sinagi näeksid / mismoodi ta meelitab tuult / annaksid kõik oma vere / ja silmi ei saaks sa ta suult“, lk 21), ometi ei pruugi kõikide osapoolte tunded alati siirad ja kavatsused heatahtlikud olla („puistab ta õisi ja tuhka ja vett / naerdes ta õõtsutab end / ning ta koore alt immitseb mett“, lk 21). Luuleread „Olen nii palju näinud kurbust, / et jääb ainult naeratada / või kõneleda millestki muust“ viitavad vajadusele edasi liikuda, vältida liigset mälestustesse kinnijäämist, mitte keskenduda ebaõnnestumistele. Ometi hindab autor ka iga oma kogemust, võttes seda kui õppimis- ja arenguvõimalust – ilma ühegi ebaõnnestumiseta kulgev elu oleks lihtsalt igav („Võin ütelda sadu kordi: / mingu pääle mu elu nurja, / olen muudki näinud kui maju.“, lk 27).

Armastust peab kaduvaks ka Viiding – tema käsitlus on ehk troostitumgi. Lühijutu „Jaam“ põhjal muutub suhe tormiliste tunnete hajudes rutiiniks, kaob uudsus, armastusest saab kohustus („Kõik mehe elus kordub juba eiteamitmendat korda. Ta teab küll, et naised muutuvad vanast peast veidike tüütuks – tahavad korraliselt tasuda üüri eest, minna magama mehe igaöistele külalistele ebasobival kellaajal, ja ega ei ihkagi enam niisama treppidel istuda, rohtu teha, möödakäijaid ärritada ja kutsuva häälega itsitada, nagu nende kohtumiste algusaegadel...“).

Viidingu tekstides tõstatatakse küsimus, kas armastust kui siirast hoolimist üldse esinebki – kohati tundub, et tegemist on vaid ühiskonnas pealesurutud suhtlemisviisiga (ollakse koos, ehkki kumbki ei paku teisele seda, mida too vajab) või lähedusest otsitakse leevendust muudele rahuldamata jäänud vajadustele. Erinevalt V. Luigest vaatleb Viiding inimkäitumise paradokse sügavamal tasandil, otsib tunnete põhjuseid ning armastuse alateadlikke tagamaid – „Aga noor naine, tema otsib mehes isa, kes läks kunagi nende pere juurest ära“ põhjendab romatilist suhet, mis ühele osapoolele näiliselt midagi ei paku („Jaam“).

Novellis „Toomas ja Elsa“ toob ta välja ka ühe levinuima suhetes pingeid tekitava probleemi – suutmatuse aktsepteerida teistpoolt sellisena, nagu ta on. Nimetatud tekstis surub mees allergilisele elukaaslasele peale armastust kasside vastu, kuna mehe eelmine naine neid loomi jumaldas („Miks sa teed minust kellegi teise?“ küsib Elsa Toomaselt, „miks sa tahad, et mulle need kassid meeldiksid?“ „Sa ise teed endast kellegi teise,“ on Toomas kindel. Naiselikud naised pidid kasse armastama, sellised, kes kõigega nurrudes hakkama saavad – töö, laste ja mehega /---/“). On kriitika suunatud massimeedia hukutavale mõjule või mehe küündimatule mõtteviisile, jääb lugeja otsustada.

Viidingu lühijutust „Material girls“ tuleb ka välja, et tõeline ja tingimusteta armastus (lapse armastus vanemate vastu) ei nõua armastatu(te) ideaalseks pidamist. Mainitud novellis ei mõista teismeline tüdruk oma vanemate konservatiivset ellusuhtumist, vastumeelsust uuenduste vastu ning julgust teistest erineda („Erinevalt minust vist neile niisugused lihtsakoelised inimesed, kellest alatasa hoovas, kui hoogsalt – elades ja võites – nad eluga hakkama saavad, eriti ei istunud, ning seetõttu paistsid nad vahel minu ja küllalt teistegi arvates snooblikud.“).

Kuna ei Viidingul ega ka Luigel endal lapsi ei ole, ei ole ka vanemate ja lapse vaheline armastus kummaski analüüsitud teoses olulisel kohal. Ehkki Luik oli „Pildi sisse minekut“ kirjutades teise veerandsaja lävel, Viiding aga „Püha Maama“ ilmudes ligikaudu kümme aastat vanem, on ometi just Luik põiminud oma luuleridadesse südantsoojendavaid mälestusi lapsepõlvest ning seostab seda aega kõige ilusaga („Säält leivapuru ja tähti / ja lund ja kompvekke sajab“, lk 23), Viidingu tagasivaade on aga märksa maisem, tuues meieni neutraalsel toonil mälupilte üleskasvamisest Nõukogude Eestis.

Analüüsitavatest teostest on üks luule- ja teine proosavormis – seetõttu on erinevused keelekasutuses märgatavad. Viivi Luige salme iseloomustab väga kujundlik keelekasutus („ükspäev armastus linnas käis / tõmbas jälle nimesid maha“ luuletusest „See kohvik“). Korduvate motiividena esinevad juuksed, silmad ja huuled annavad edasi intiimsust, lähedust („sa juukseid / noori siledaid juukseid / hingad“ (lk 17) või „aga ripsmete pikka rohtu / kuhu eluaeg pilvi nõrgub / suudled, aimates klaasi ja terast.“, lk 27). Palju kasutatakse ka lille- ja taimenimetusi (rosmariin, humal, heinputk, nartsiss). Iseloomulik on ka olustiku üksikasjalik edasiandmine ning tähelepanuväärsete detailide leidmine, mis annab lugejale edasi valitseva meeleolu ning loob sügava emotsiooni.

Elo Viidingu proosatekstidele on iseloomulik fantaasiarikas miljöö edasiandmine detailide kaudu – riietuse, meeleolu, koha, ilma jms täpne kirjeldamine. Ülipikkades lausetes kasutatakse rikkalikult omadussõnu („Sel ajal kui teised eluvõõrad ja ärahellitatud maasikanäolised konverentsikülalised oma puhastes hotellitoakestes jasmiinilõhnalist dušši võtsid, /---/“). Korduvalt kasutatavaid kujundeid tungivalt esile ei tule, kuid kogu teos moodustab nii stiili kui ka meelolu poolest ühtse terviku.

Kaht kolmekümne viie aastase vahega ilmunud teost võrreldes selgus, et romantilise armastuse käsitluses leidub tohutult palju sarnaseid jooni. Viivi Luik vaatleb käsitletud luulekogus armastust küll pigem kui armunute naiivset iha, mida saatuslikul noodil saadab aimdus tulevastest kannatustest, Viiding aga vaatleb pigem inimkäitumise sügavamaid tagamaid ning praktilistel või alateadlikel kaalutlustel põhinevat armastust – ometi tõstavad mõlemad esile tunnete lühiajalisuse ning armastuse kaduvuse, rõhutavad teineteise vigadega leppimise tähtsust ning keskenduvad oma loomingus pigem romantilisele kui isamaa- või vanemaarmastusele.