|
|
Järsku on kõik nagu kunagi,
tänav ja lumi ja majad
ja loojangu pilkav punagi,
mis judinad selga ajab.
Sa kõnnid korteris ringi,
näed mööblit ja väljavaadet,
seinakappi, peeglit ja kingi
ning poolikut telesaadet.
Paneelid kostavad läbi,
alt päevauudiseid kuuled.
Valusalt kõrvadest läbi
lõikavad maailmatuuled.
Kuid seinale langeb üks särav triip,
külm pühalik valgusekiir.
Kui kunagi üldse, siis praegu siit
käib elu ja luule piir.
"Ilmavalgus"
1980
|
|
Sa oled ta valede väljapääs
Öö kurbustel seilavast laevast,
Pihk vasakus, võõras ja oodatud käes
Sääl kauguses naeravad ta vaeva
Hing tuimade kivide vahel kui loom
kõik kevaded andeks annab,
vaid seda, mis taevaid ei lahuta koost
ta vaevaöös edasi kannab
Sa peatu, kui kuuled ta kaledat häält,
see kõlatu – moondunud sõnaks –
sa võta ta käsi, ja vii tema säält,
kuid iialgi sina ei võta
|
 |
